No jah - sellest on möödas juba neli tundi - ühest päevast - ehk poolest tööpäevast ehk - tavaline päev, luba mul näha sinus aaret, mis sa tegelikult oled. Nii on kõige õigem oma esimene mõte sõnastada. On märtsikuu eelviimane reede sel aastal, 2022-ndal.
Olin teel. Kodunt tööle. See kätkeb eneses ühistranspordiga liikumist. Poolteist tundi Vana-Pääskülani, siis pool tundi kuni järgmise stardini, et õigeks ajaks sihtpunkti jõuda. Õues ei ole ilmad veel nii soojad, et hommikujaheduses vapruse värinate saatel lihtsalt tuimalt seista klasseinte vahel ja oodata. Taevale tänu on läheduses Circle K, kuhu ma varemgi olen sisse astunud. Mitmel erineval põhjusel. Seadsin teadlikult sammud sinna.
Nii ma olingi end seal sisse seadnud - piparmündikakao ja märtsikuu pakkumise pisike punnis lihapirukas mu esisel laual. Sain vaevu mõne lonksu neelatatud, kui aknast püüdis mu pilku askeldav inimene. Aa, koristaja ilmselt - mõtlesin ma, sest enne teda oli näha suurt musta prügikotti ja pärast alles teda ennast ka. Jah, on ju varajane hommikutund. Alles pool kaheksa.
Võtsin krabisevast pakendist punnis piruka ja mugisin ta enda sisemusse. Ikka lonks piparmündikakaod peale rüübates. Krabiseva paberi voltisin imepisikeseks tombuks, et see pärast prügikasti poetada.
Keerasin vahepeal end taas aknavaatesse. Hmm. Askeldaja ei ole siiski koristaja. Muidu võtnuks ta prügikastist teise musta koti välja - koos sinna kogunenud kraamiga. Hehh. Päris inimene. Mitte mees. See oli tumedais riideis naine. Õnneks ka müts peas - praegu pole hea petlikus karguses veel palja peaga ringi uidata.
Nägin, et ta upitas prügikastist kraami välja. Siis naasesin oma piparmündikakaod lõpuni rüüpama. Iga rüüpamise eel hoidsin oma heleda mantli hõlmu suu eest kaugemal, et mitte kakaoplekke peale solgutada.
Pirukas lebas juba tükk aega minu mao sügavuses. Ja mugavalt soe tunne andis endast märku. Hommikuks täitsa hea.
Tõusin. Panin prillid hoolikalt prillitoosi ja seljakotti oma kohale. Lukud korralikult kinni. Päikeseprillid ette. Tombukese ja tühjenenud punase topsi sulpsatasin prügikasti ja hakkasin liikuma... kui...
Jõudsin vaevu iseavanevatest ustest välja, kui minu ees seisis - tõsi küll selg ees - seesama inimene. Naine, kes võttis maast just plastkarbi, milles oli veerand tükki kartulit (tead ju, milline näeb välja kartuliviil, kui terve kartul on neljaks lõigatud). Ta pistis selle karbi hoolega oma eitea kuimitmenda kilekoti avarustesse.
Koputasin ettevaatlikult parema käe sõrmedega tema vasakule õlale. Kui ta ümber pööras, tervitasin teda. Ta vaatas mind üllatunult. Naine - nagu minagi - kahe jala ja kahe käega, toreda näolapiga. Rahulik. Vaikne. Me ei erinenud muu, kui riietuse poolest. Minul oli hele mantel, temal tumedad riided ja suur pundar kilekotte. Endalegi ootamatult kõnetasin teda küsimusega - kas me ei ole äkki ühevanused? Võime täitsa vist olla. Kui vana sa oled, julgesin ma küsida. Sain jaanuarikuus juba kuuskümmend neli, vastas ta mulle lahkelt. No näed - ja mina saan 10 päeva pärast ka juba kuuskümmend, polegi eriti vahet.
Juba oli mu kollane seljakott Circle K aknapesuvedelike plastist platvormil ja uurisin - samuti lahkelt - kas ma võin sulle pisut raha anda? Naine naeratas. Vastas, et ta on täna juba saanud kellegi käest raha. Olla keegi ka lihtsalt andnud. Peaasi, et mina endale liiga ei teeks. Nii ta ütles. Erinevalt minust - mina sinatasin teda, tema teietas mind, vohh.
Suur Jumal - sa näed - tema lõunalauale jõuab täna prügikasti leid - kellegi järele jäänud kartuliveerandik. Jah, ma tean, et see pole tema ainuke rõõm, küllap ta kannab selle eest hoolt, kuidas end toita ja elatada. Aga minul on ja ma annan. Ma saan seda nii endale kui temale lubada. Mul ei ole hetkekski kahju. Mul on hea meel, et toon tema tänasesse päeva killuke headust. Inimlikkust. Hoolivust.
Nii ma teda vaatasin - enda sooja südamega ning ulatasin talle just niipalju, kui heaks pidasin. Ta oli tänulik. Krabistas korra oma peopesa ja ma jõudsin talle veel head päeva soovida ning lippasin suure maantee äärde oma järgmist bussi ootama. Tänulik naine, kes minust sinna jäi - hüüatas mulle veel - soovin teile ilusat sünnipäeva! Aitäh, suur aitäh - olid minu viimase sõnad talle.
PS. Pildile vajutades avaneb see suurelt.
Rita*He
Ajatu Hingamisruum 18.03.2022
